Eesti noored loodavad oma asukoha jagamisega vanemate kõnesid ennetada
02.08.2024
Targalt internetis nõuandva kogu liige, Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak andis infot uuringutest, mis käsitlevad laste käikude jälgimist digiseadmete abil. Artikkel ilmus 19.07 ERR portaalis Novaator, artikli autor on Sandra Saar (kogu artikliga saab tutvuda SIIN).
Väljavõte artiklist:
Lapsevanemad kasutavad koolilaste jälgimiseks erinevaid seadmeid juba aastaid, et nende asukohta kindlaks teha. Uue suundmusena lubavad oma vanematel nende asukohta positsioneerida aga ka noored täiskasvanud, lootes, et nende vanemad ei helista neile siis nii sageli.
Erinevad seadmed, millega teise inimese liikumist jälgida, on Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibaku sõnul turul juba üle 20 aasta. Eestisse jõudsid need lihtsalt teatud viivitusega. Viimasest, 2018. aastal läbiviidud kvantitatiivsest uuringust selgus, et lapse liikumise ja käikude jälgimiseks kasutas mõnd vahendit 22 protsenti lasteaiaealise lapse vanematest. “See number ei tundu ülemäära suur, aga kui seda
kõrvutada teiste Euroopa riikide andmetega, siis juba 2018. aastal kasutati Eestis taolisi seadmeid kuskil seitse protsenti rohkem,” sõnas Siibak Vikerraadio saates “Huvitaja”.
Laste sellisel moel jälgimine on professori sõnul küllaltki hall ala. Lapsevanemad ise on tunnistanud, et see pakub meele- ja südamerahu, kui nad teavad, kus lapsed viibivad. Taolised otsused tuleks aga Siibaku sõnul lastega läbi rääkida.
“Meie uuringud näitavad, et sellist läbirääkimist, kus lapsel on õigus ja võimalus sel teemal kaasa rääkida, eriti ei ole. Taolisi vestlusi peetakse peredes väga vähe. Siit tekib teatud eetiline probleem, sest tihtipeale lapsed ei pruugigi teada, et vanemad selliseid rakendusi kasutavad,” sõnas ta. Kui lapsed hiljem sellest teada saavad, et nende liikumisi on jälgitud, võib see Siibaku sõnul mõjuda üsna valusalt omavahelistele suhetele ja usaldusele.
Reeglina hakkavad vanemad laste liikumisi jälgima siis, kui nad kooli lähevad. Seda selleks, et näha, kas laps jõuab punktist A punkti B. “Meie intervjuudest nähtub, et sageli toob selliste rakenduste kasutamine lapsevanemale närvipinget ja muretsemist isegi juurde. Rakendus ei pruugi alati näidata lapse asukohta päris täpselt. Näiteks, kui wifi katkeb või on seadmel aku tühjaks saanud,” lausus ta.
Teine huvitav Siibaku uuringutest välja tulnud tahk puudutab lapsi. Kuna lapsed teavad ja tunnetavad, et lapsevanemad neid jälgivad, siis nad ei pea põhimõtteliselt tegema midagi, et vastutada enda heaolu ja turvalisuse eest. “Lapse omavastutus kipub hajuma, sest nad leiavad, et lapsevanem saab neile igal hetkel appi tõtata. See kindlasti on probleem, millele lapsevanemad mõtlema peaksid. Teatud rühm lapsi hakkab veelgi enam lootma vanematele, mitte ei saa rohkem iseseisvaks,” sõnas professor.
Siibak on uurimistöö tarvis küsinud ka noortelt endilt, mida nad arvavad taolistest seadmetest. Koos Marit Napiga küsitlesid nad 10–13-aastasi noori, kes suhtusid sellesse üsna neutraalselt või pigem positiivselt. “Nad tunnistasid, et võib-olla on täitsa tore, kui ema-isa teavad, kus nad on ja saavad appi tulla, kui peaks tekkima mingisugune probleem. Sellist tunnet neil kindlasti ei olnud, et keegi nende privaatsust riivab,” lausus professor.
Mida vanemaks lapsed saavad, eriti teismeikka jõudes, seda vähem nad tahavad, et vanem nende liikumisi jälgiks. See hoiak aga muutub, kui lapsest on saanud noor täiskasvanu. “Kui noor on jõudnud ülikooli ja kolinud vanematest eraldi elama, siis see noor on nõus, et nende vanemad neid selliste rakenduste abil jälgivad. Vanemad teavad siis, kus nad käivad ja millega tegelevad. Olles ise teinud intervjuusid nende noorte täiskasvanutega, siis sealt tuligi välja, et 20–30 aastased noored pigem ise ütlevad vanematele, et tõmba omale see rakendus, siis sa näed, kus ma olen ja mis ma teen. Millest selline meelemuutus? Nad põhjendasid seda sellega, et siis vanemad ei helista ega saada neile nii palju sõnumeid,” selgitas Siibak.
Mis vanuseni on lapsi nõnda sobilik jälgida, on Siibaku sõnul raske öelda. “Ma arvan, et kindlat ajajoont ei ole. Oluline on peres kokku leppida, et kui laps ütleb, kuidas ta saab nüüd ise ka ilma jälgimiseta hakkama, siis vanem võiks lapse arvamusega arvestada. Kui lapsele aga see sobib, siis minu poolest võib lõputult jälgida. See peab olema siis aga kokku lepitud. Kõik peavad ühtmoodi aru saama ja kellelgi ei teki sellest negatiivseid emotsioone,” arutles professor.
Foto: Redgreyspot, Freepik.com