Isikuandmetest ei tohi saada ajaloo õpik
25.09.2024
Autor: Geili Keppi, Andmekaitse Inspektsiooni jurist
Esmapilgul võib pealkirjas õhku visatud lause tekitada erinevaid mõtteid, kuid loe see lõpuni, et mõista mida ma tegelikult sellega mõtlen.
Õpetajate töö ei hõlma endas enam ammu ainult teadus- ja kasvatustöö tegemist. Tänapäeva digitaalses maailmas peavad nii kool kui õpetajad suutma tagada ka õpilaste turvalisuse ja privaatsuse Ja seda loomulikult mitte ainult digimaailmas. Täiskasvanutena peame arvestama, et laste kaitsmisel on just meil kriitiline roll. Lapsed ei oska sageli ohte õigesti tajuda või end nende eest kaitsta. See on loomulik ja mõistetav, kuid seab kõrgemad ootused nii koolijuhtidele, õpetajatele kui ka lastevanematele.
Isikuandmete kaitset reguleerib peaasjalikult isikuandmete kaitse üldmäärus. Sellest tulenevad ka erinevad kohustused ja põhimõtted, mida isikuandmete töötlemise puhul meeles pidada. See peab olema seaduslik, õiglane, läbipaistev, turvaline, eesmärgipärane ja minimaalne. Siinkohal on kohe paslik meeldetuletuseks korrata üle, mis on üldse isikuandmed: isikuandmed on teave, mille abil on võimalik inimest otseselt või kaudselt tuvastada. Selleks võivad olla õpilase nimi, isikukood, pilt ja video temast, aga samas ka hinded ja erinevad koolitööd, kui need on kokku viidavad konkreetse õpilasega.
Iseenesest ei ole isikuandmete kaitse midagi uut. Ka enne üldmääruse tulekut kehtis enam kui 20 aastat andmekaitse direktiiv. Üldmäärusega aga tugevdati ja ühtlustati andmekaitse rakendamise põhimõtteid kogu Euroopas. Üldmääruse tulekul oligi üheks eesmärgiks suurendada iga inimese enda kontrolli oma isikuandmete üle. Samamoodi peab selline õigus jääma ka lastele, eriti arvestades nende haavatavamat positsiooni ja seda et inimeste privaatsuse tunnetus ongi ajas muutuv. Ühel või teisel ajahetkel võib nii mõnigi leida ennast aga küsimuse eest: „Milleks need reeglid?“. On ju ilmselge, et ei ükski õpetaja ei soovi enda kasvandikele halba ja alati soovitakse midagi jagada ikka selleks, et avaldada kiitust või hoopiski suurendada motivatsiooni edaspidiseks.
Kui lapsevanemale võib tunduda, et mõne armsa või naljaka pildi avaldamine lapsest on tore, siis lapsele võib see tekitada hoopiski piinlikust ja negatiivseid emotsioone. Samamoodi on ka mõne positiivse tulemusega spordiüritusel või olümpiaadidel. Lapsel ja vanematel võivad olla mõjuvad põhjused, miks ei soovita enda andmeid avaldada. Digimaailmas peab arvestama muuhulgas ka seda, et mida rohkem on seal isikuandmeid, seda profileeritavamaks ja mõjutatavamaks muutub ka laps. Laps aga ei pruugi kõigeks selleks valmis olla.
Internet ei unusta kunagi ja isegi kui me hiljem soovime sealt midagi kustutada, siis on info juba salvestunud. Tänu internetile on meie mälu täiuslik ja mäletab kõike. Piltlikult öeldes ei ole tulevikus probleem kiire googeldamise tulemusel teha kindlaks, kus veetis inimene oma esimesed lapsepõlve aastad, millises koolis alustas õpinguid peale lasteaeda, millised olid tema huvialad ja saavutused nendes, kes olid tema sõbrad ja palju muud. See on aga kõigest jäämäe tipp ning teave mida me ise või mida meie kohta luuakse võib olla veel suuremahulisem ja tundlikum. Kogumis võimaldab see inimesest luua lausa profiili. Taoliselt loodud profiil võib olla eksitav ja mitte asja- ega ajakohane. See võib tuua omakorda negatiivseid tagajärgi – näiteks keeldub potentsiaalne koostööpartner koostööst. Halvimal juhul võib mõni kelm saada infot selle kohta, kuidas inimest mõjutada näiteks teades tema hobisid ja eelistusi. Siinkohal ongi õige hetk tulla tagasi artikli alguses õhku visatud lause juurde – isikuandmetest ei tohi saada ajaloo õpik.
Samas ei loo me digimaailmas jälgi ainult sinna postitades, vaid ka siis kui loome kasutajakontosid erinevatesse keskkondadesse. Tänapäeval ei ole praktiliselt võimalik osaleda koolitöös ühtegi keskkonda kasutamata. Lisaks lapsevanematele on ka koolil oluline roll lapse isikuandmete kaitsmisel ja teadlikkuse tõstmisel. Kool peab õppetööks valima just sellised keskkonnad, mis on turvalised nii andmekaitse kui infoturbe vaatest. Otsused, milliseid keskkondi ja rakendusi tundide läbiviimisel kasutada, peaks olema vastu võetud kooli poolt, mitte iga õpetaja poolt eraldi. Taoline korraldus aitab koolil hoida ühtset turvalisuse taset ning vältida olukordi, kus erinevates tundides kasutatakse mitmesuguseid keskkondi, mille turvalisus pole kontrollitud. Samamoodi tagab see ka õpilaste isikuandmete minimaalsema töötluse kui 10 erineva kasutajakonto asemel peab olema näiteks 5 kasutajakontot. Erandina võib välja tuua keskkonnad, mis ei nõua konto tegemist ja kus seeläbi ei toimu ka isikuandmete töötlemist.
Lisaks tuleb arvestada, et teatud keskkondade puhul on õigus lastel ise valida, kas nad soovivad sinna kasutajat teha või mitte. Siinkohal olgu märgitud, et alaealise lapse eest saab nõusoleku anda tema seaduslik esindaja, näiteks lapsevanem. Nõusolekut ei pea küsima selliste õppekeskkondade kasutamiseks, mis on koolis kasutusel üksnes õppetöö läbiviimiseks ning milleta õpilane ei saa õppetöös osaleda (nt kooli domeeniga meilikonto, Moodle jms). Samas peab nõusolekut küsima, kui kasutatakse õppetööd nö abistavaid keskkondi. Seda ka siis kui õppetöös kasutatava veebikeskkonna juurdepääsu kaudu on võimalik kasutada ka õppetööga mitteseotud rakendusi (nt Youtube-i kasutajakonto loomine õpilasele). Kui mingit keskkonda ja rakendust on võimalik kasutada ainult nõusoleku alusel, siis peab arvestama, et nendele lastele kes ei soovi kasutajakontot teha, tuleb pakkuda alternatiivset lahendust õppeülesande täitmiseks. Näiteks võib pakkuda alternatiivina, et tulemused saadetakse hoopis meilikonto kaudu.
Nagu ka kõige muu puhul, siis turvaline keskkond saab alguse heast koostööst ja üksteisega arvestamisest. Täiskasvanute vastutus ei seisne vaid seaduste järgimises. Näidates eeskuju tõstame ka laste teadlikkust isikuandmete kaitse küsimustes, harime neid ja panustame nende heaolusse. Ka koostöö kooli, õpetajate ja lastevanemate vahel on võtmetähtsusega, et tagada laste isikuandmete kaitse ja nende turvalisus. Järgides lihtsaid andmetöötluse põhimõtteid ja parimaid praktikaid, saame luua laste jaoks turvalise ja toetava keskkonna.
Foto: freepik.com
