Kuidas tulla toime tundlike teemade ja valeinfoga klassiruumis?

01.02.2024

Autorid: Inger Klesment ja Gretel Juhansoo

Kogu artikkel: https://becid.eu/et/kuidas-tulla-toime-tundlike-teemade-ja-valeinfoga-klassiruumis/

27. novembril toimunud veebiseminaril “Tundlikud teemad ja valeinfo klassiruumis” arutlesid ekspertide juhtimisel ligi sada õpetajat, kuidas kriisidest tuleneva valeinfo, šokeerivate visuaalide ja tundlike teemadega klassiruumis toime tulla. Vestlust juhtisid Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel, politseikapten ja PPA sotsiaalmeedia kommunikatsioonispetsialist Maarja Punak ning Peaasi.ee vaimse tervise ekspert ja kogemusnõustaja Heli Luik.

Häiriv ja ebaviisakas toon on digikultuuri loomulik osa

Laste meediapäevad on sageli rohkem kui kümne tunni pikkused. Selle aja jooksul jõuavad nad kokku puutuda väga erineva sisuga, sealhulgas ka häiriva ja ebaviisaka materjaliga, mis Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengeli sõnul on digikultuuri ja inforuumi loomulik osa. Ta lisas, et nii õpilasi kui õpetajaid võiks tohutus infotulvas toetada valeinfo tüüpide eristamise oskus, sest nii on natuke lihtsam aru saada, mis meie ümber toimub.

Murumaa-Mengel selgitas, et me elame sotsiaalmeediaajastul, kus käib pidev võitlus silmamunade pärast, mistõttu peab internetis tähelepanu saamiseks minema natuke üle piiri või ka näiteks väga ebaviisakas olema. Murekohaks on aga see, et kui kasutajad puutuvad sotsiaalmeedias päevast päeva kokku trollimise, väga häiriva sisu ja ebaviisaka tooniga, hakkavad nad seda võimendama ja tekib ebaviisakuse spiraal. Sellega hakkama saamiseks (ja oma vaimse tervise säästmiseks) kasutavad inimesed väga erinevaid strateegiaid.

Lisaks väga erinevatele suhtlusnormidele kasutavad lapsed ja täiskasvanud ka erinevaid suhtlusplatvorme ning üksteisele arusaamatuid väljendusviise. Näiteks on lastevahelises kommunikatsioonis olulisel kohal meemide vahetamine, mis võivad kanda väga sügavaid tähendusi. Õpetaja saab meemide ja internetislängi kohta verbaalseid kirjeldusi otsida näiteks Wikipediast, Urban Dictionary‘st, Know Your Meme andmebaasidest. Siiski rõhutab Murumaa-Mengel, et enne andmebaasidest leitud info alusel otsuste vastu võtmist tasub see üle kontrollida.

Siiski ei pea õpetaja kõike ise õpilaste eest ära tegema ja igast noorte seas jutuaineks olevat meemi või sisulooja videoid lahti mõtestama, vaid õpilastele saab anda ülesandeks ise internetis leviva info kohta alusmaterjali otsida. Lähteülesande püstitamisel on abiks Murumaa-Mengeli loodud kava, millele pääseb ligi siit (vajuta siia). Lisaks võib kaaluda ka mõne laste seas populaarse mõjuisiku kooli kutsumist, et lapsed saaksid algallikalt küsida, mismoodi nad infot enne avalikkuse ette paiskamist töötlevad.

10 nõuannet info kontrollimiseks:

1. Kontrolli iseennast. Kas sa tahad seda infokildu uskuda? Oled algusest peale üliskeptiline? Meie enda aju on suurim faktiväänaja.
2. Kas see on üldse fakt? Äkki on tegemist kellegi arvamusega? Või hoopis naljaga? Fiktsiooniga?
3. Pane oma “pasaradar” tööle. Kui miski kõlab liiga hästi/imelikult/vihale ajavalt, siis äkki tasub süveneda?
4. Räägi teiste inimestega, kes ei ole sinuga täpselt samas inforuumis, kollektiivne „pasaradar“ on võimsam.
5. Tea kvaliteetsele ajakirjandusele kehtivaid standardeid – jälgi, kuidas lugu esitatakse, kes saavad sõna, milliseid sõnu/visuaale kasutatakse, mis info on puudu jne?
6. Vaheta platvormi – ära piirdu ainult sama keskkonna või žanri või skeenega.
7. Kas uudistes on midagi selle kohta olnud? Kohalikes, riiklikes, regionaalsetes, globaalsetes?
8. Kas tegemist võib olla pettuse või netifolklooriga? Otsi “märksõna + hoax” või vt nt: Google factcheck toolbox, snopes.com, poynter.org, factcheck.org jne.
9. Arenda pidevalt oma otsioskusi ja teadmisi selle kohta, kuidas platvormid ja süsteemid töötavad. Vt nt: Bellingcat, „google dorking“, growth.design/case studies
10. Mida teadus selle kohta ütleb? Vt: Google Scholar, Consensus.app, ResearchGate