Privaatsuse piirid on meie enda otsustada
13.02.2013
Stiina Liivrand
Andmekaitse Inspektsiooni nõunik
Mis privaatsust meil tänapäeval ikka enam olla saab, küsib pessimist, kes väidab end olevat realist. Põhjendab, et kui Interneti levik meile midagi jätnukski, siis pärast seda, kui suhtlusvõrgustikest inimese elu pärisosa sai, ei saa privaatsusest enam juttugi olla.
Lisaks pessimistlikele realistidele on hulk olukorraga kohanejaid, kes naudivad tänase päeva esmatarbekaupa (Google otsingumootor, Facebook, Twitter, Dropbox) leides, et sellise tasuta pakutava luksuse eest on normaalne midagi ära anda. Kuskil on keegi, kes mõtiskleb privaatsuse mõiste ajas muutumise üle ning neljandad, kes ei tunne vähematki huvi
abstraktsete kategooriate vastu.
Inimeste ootused ja mõttesügavused on erinevad, kuid seadus on privaatsuse kaitse taseme sättinud kuskile keskele, andes igale inimesele minimaalse kaitse ja jättes võimaluse enda kohta käiva informatsiooni piirid ise paika seada. Üks andmekaitse põhitelgi on, et inimene otsustab ise, kellel ja millised andmed tema kohta kasutada on. Seadustega on täpselt paigas, milliseid andmeid kogub riik. Inimene saab suuresti reguleerida ka seda, mida temast netist leida on. Suhtlusvõrgustike puhul joonistub Interneti toimimismuster välja eriti riukalikult, sestap toon näiteid just sealt.
Kõige enam paneb infot inimese kohta Internetti ta ise: näiteks Facebooki laetakse pilte, lisatakse kodulinn ja kool; like-nuppu vajutatakse ühetaoliste teadete puhul; nähtavale tuuakse sõpradering ja tihti ka isiklikud vestlused portaali seinal. See kõik käib nii kiiresti, et paari tunni tagune ajalugu kipub ununema. Unustatakse emotsiooni ajel pandud jutt ja pildid, aga nemad jäävad pilveavarustesse hõljuma; unustatakse privaatsussätted ning ülevaade sellest, kes aja jooksul 500 sõbra hulka arvatud on. Oma Facebooki-elu käigus ei kipu me reguleerima oma publiku suurust ega hoomama infokildude kogumit.
Inimeste jaoks, kes rohke kajastatuse ja eraelulise läbipaistvusega rahul, on Internet oma võrgustikega tõeline maiuspala. Vahel aga juhtub, et me otsustame oma mõõdutunde järgi ka teiste inimeste üle. Laadides pildi endast ja sõpradest netti, andes näotuvastuse funktsioonile töötlemiseks uut materjali, võtame me endale ebaõiglaselt otsustusõiguse sõprade privaatsuse piiride üle.
Vahel pimestab meid auhinna võitmise soov niivõrd, et kirjutame pahaaimamatult kolme sõbra kontaktid loosikupongi peale. Tulemuseks on sõbra kontakt ettevõtja andmebaasis ehk üks lisasuund, kust müügikõnesid või spämmi saabub. Seadus oma miinimumkaitsega jätab meile siiski õiguse nõuda oma andmete kustutamist, kuid hea oleks olnud juba esimesel korral ise otsustada…
Käepäraseid võtteid, kuidas muuta suhtlusvõrgustike reaalsus endale sobivamaks:
- Suhtlusvõrgustike puhul tasub mõelda läbi oma postitused – vahel kustutada vanu postitusi ja pilte. Küsi endalt, kas minu profiil kogumina on selline, nagu ma tahan;
- Üle tasub vaadata oma suhtlusvõrgustiku privaatsusseaded ja sõbranimekiri, privaatsusseadeid saab sättida vastavalt. Selle revisjoni mõte on selles, et tihti mõeldakse pilte ja hõikeid postitades vaid oma lähimale sõprusringile, kuid nende saajateks on endised või praegused õpetajad, lapse või lapsevanema sõbrad jne;
- Me ei peaks otsustama teiste inimeste avalik olemise piiride üle. Piltide, postituste laadimise ja kontaktide vahendamise eel küsime sõbralt, kas selline pilt, postitus või edastus on sobiv.
See käib ka laste ja lastevanemate suhte kohta: armsalt naljakas ülesvõte lapsest jääb netti ka siis, kui saabub teismeiga ning teisipidi, vahel ei saa möödunud sajandil sündinud inimesed aru, et Internet ei ole vaid sõprade ringis kasutatav, neid piinlikke postitusi näevad kõik maailma kirjaoskajad inimesed; - Kasutame varjunimesid ja pärisnimele mitte viitavaid meili aadresse – kasvõi jälgede segamise mõttes.
Me armastame endist mõelda kui vabadest inimestest. Naudi oma informatsioonilise enesemääramise õigust. Jäta teistele samuti õigus ise otsustada, kes, millal, millist infot ja kui palju avalikkusele annab.
