Pokemonid – kes nad on ja kuidas nendega peres hakkama saada?

18.08.2016

Mobiilirakendus Pokemon Go on vallutanud nii paljude noorte kui ka täiskasvanute mobiiltelefonid ja vaba aja. Mida mäng aga tegelikult endast kujutab, millised on selle positiivsed küljed ja ohud ning mida peaksid silmas pidama lapsevanemad, kelle lapsed seda mängu mängivad?

Pokemonid on Jaapanist pärit mängu tegelased. Ajalooliselt on mängu põhimõtteks olnud väljamõeldud tegelaste kinni püüdmine ning seejärel nende treenimine. Treenimise eesmärgiks on saata kinnipüütud ja treenitud tegelased üksteisega võitlema. Pokemonide tegevusest on loodud nii multifilm, TV-show, koomiksid, kaardimäng, mängu on saanud mängida erinevatel mängukonsoolidel ja ka arvutis. 2016. aastal lõid Niantic ja Nintendo mobiilimängu Pokemon Go, mis on saanud tuntuks üle maailma.

Pokemon Go mängu peaeesmärgiks on kätte saada kõik erinevad Pokemonid (151 tükki), mis on antud peategelasele Ash´ile professor Willow poolt. Mängu mängimisel hakatakse Pokemone taga ajama ja professorile saatma. Pokemonide kättesaamiseks tuleb ringi liikuda (mäng kasutab Google Maps laadset kaarti), koguda mängupunktidest (Pokestoppidest) nodi nagu palle, mune, erinevaid vahendeid, mis aitavad neid kätte saada või ligi meelitada. Leitud Pokemonidele tuleb visata palle, et neid seeläbi enda omaks saada. Lisaks on võimalik Pokemone välja haududa, selleks tuleb leitud munad panna inkubaatorisse ja lihtsalt jalutada 2, 5 või 10 kilomeetrit.

Pokemonid võivad olla igal pool ning mõned neist on haruldasemad kui teised. Pokestopid ja Gymid on paika pandud mängu Ingress kaardi järgi. Ingress on samuti Niantic Labi poolt loodud liitreaalsusmäng, kus inimesed ise said määrata huvipakkuvaid kohti, mis muutusid seejärel portaalideks, nende seast on välja valitud mõned, kuhu on tehtud ka Pokestopid.

Kuna Pokemone on väga palju ja erinevaid, on loodud võimalus neid treenida ja käia teistega jõudu katsumas. Jõu katsumiseks tuleb liituda meeskonnaga (Team). Valikus on kollane (Instinct), punane (Valor) ja sinine (Mystic) meeskond. Igal värvil on erinevad omadused: näiteks kollane usaldab võitlemisel instinkte, sinine oma aju (kalkuleeritust, loogikat), punane aga tugevust, mis on saadud kogemusest ja treenimisest. Selleks, et minna teistega võitlema, mida saab teha alates 5 tasemest (level), tuleb leida Jõusaal (GYM) (kutsutakse ka torniks) ja vaadata, kas teil on üldse mõni Pokemon, kellel on nii palju tugevust, et jõusaalis pesitsevad teised Pokemonid sealt minema ajada. Kui ei ole, siis tuleb oma Pokemone kõrgematele astmetele arendada või ise oma tegelaskuju uutele astmetele tõsta.

Mängu positiivsed küljed:

lapsed liiguvad rohkem (sportlik element). Näiteks lapsed, kellele meeldis varem arvuti taga istuda ja arvutimänge mängida, on nüüd motiveeritud õues rohkem liikuma;
lapsed tutvuvad ümbruses olevate vaatamisväärsustega (kultuuriline element). Kaardirakendust kasutades külastatakse erinevaid kohalikke vaatamisväärsusi;
lapsed suhtlevad omavahel (meeskonnatöö). Ühised huvid liidavad;
Pokemonide temaatikat saab ära kasutada lastele erinevate asjade õpetamisel. Näiteks matemaatikaõpetajad on juba avastanud, et Pokemonidega saab õpetada ka matemaatikat (inglise keeles) https://docs.google.com/document/d/1FQyVdjB76FabJl3chf6-6Oo9ZS1kdw2dhSYR-1CuKcI/edit jne.

Samas võivad mängu mängimisega kaasneda ka mõned ohud.

Ringiliikumisega seotud ohud, millega mängimisel arvestada:

Ei näe, ei kuule – kuna mäng kasutab virtuaalset kaarti, mis imiteerib päriselu, ei kuvata seal peal ohtlikke elemente nagu liiklust, treppe, tänavaposte, veekogu kallast, ehitusplatsi, koopaid jne. Sellest tulenevalt võivad mänguhoos (loe: nina telefonis) liikuvad inimesed sattuda õnnetustesse.
Ei tea kus olen – kui inimene väga ringi ei vaata, siis võib ta sattuda kohtadesse, kus ta varem olnud pole ning võib juhtuda, et ta ei oska sealt tagasi tulla ehk eksitakse ära;
Keelualal liiklemine – kuna Pokemonid elutsevad erinevates paikades, siis võivad inimesed minna Pokemone püüdma kohtadesse, kuhu minna ei tohi või pole see soovituslik. Näiteks kinnisele ehitusterritooriumile, kellegi aeda või poodi, kuhu neid Pokemone püüdma tegelikult ei oodata.

Turvalisusega seotud ohud:

Puudub ülevaade kus on laps – kui varem saite kindel olla, et laps on naabermaja hoovis, siis nüüd mängu mängimiseks võib ta olla läinud mitmeid kilomeetreid eemale, sest Pokemoni jaht on ta sinna viinud.
Suhtlemine võõrastega – peale selle, et te võib-olla ei tea, kus teie laps on, ei tea te ka, kellega ta suhtleb, sest läbi mängu on väga lihtne leida liitlasi, kellega haruldast Pokemoni jahtima minna. Kuna mõlemal osapoolel on sama eesmärk ning mängitakse ju sama mängu, tekib üsna kiirelt usaldus. Näiteks võivad halbade kavatsustega inimesed panna üles „ligimeelitaja“ (lure) nurgatagustesse Pokestoppidesse.

Muud aspektid, millega mängu mängimisel arvestada:

Virtuaalne rahakulutamine – kuna mängu loojate eesmärgiks on mänguga kasumit teenida, siis on mängus ka e-pood, kust võib osta erinevaid abistavaid vahendeid nii treenimiseks, kogumiseks, Pokemonide hoidmiseks kui ka ligimeelitamiseks;
Aku probleemid – probleemiks võib olla aku vastupidavus. Mäng kasutab liitreaalsust ning GPS-i, seega 1 minut mängu = 1% akut. Laps õpib oma telefoni seadistama nii, et see ei kuluta palju akut, aga lõpuks on aku ikkagi tühi. Kui aku vastu ei pea, siis on telefon enamasti tühi või kodus laadimas ja te ei saa vajadusel oma lapsega ühendust võtta;
Tehnilised probleemid – mäng ei tööta teie lapse telefonil, jookseb aegajalt kokku või peale uuendust enam ei tööta. See on kindlasti mõne lapsevanema arvates hea lahendus, aga samas võib teie laps seepeale kelleltki mängimiseks telefoni laenata või võtta mängimiseks teie enda telefoni;
Suhted sassis – erinevates meeskondades olemine ja üksteise vastu võitlemine võib tekitada probleeme laste omavahelistes suhetes.

Kuna mäng on laste seas väga populaarne ning paratamatult keelamine lahendust ei too, siis on mõistlik olla nii mängu enda kui ka sellest tulenevate väljakutsetega kursis. Parim lahendus on lapsega läbi arutada situatsioonid, mis võivad ohtlikuks osutuda, ning üheskoos mõelda, kuidas neid ohte vältida ning kuidas erinevaid olukordi kõige mõistlikumalt lahendada.

Näiteks mida teha siis, kui:

laps tahab mängida mängu üksinda – Selleks tuleks paika panna piirkond, kus mängu mängitakse. Lisaks tuleb meelde tuletada, et laps vaataks ringi, kus ta liigub ning peaks kõndimise ajal silmas ka liiklust. Vajadusel pakkuge ennast kaasa jalutama, teie saate teavet ümbruskonna huvitavatest vaatamisväärsustest ja tema saab mängu mängida.
laps tahab mängu meeskonnaga mängima minna – Kindlasti on võimalik kokku leppida umbkaudne marsruut ja ala, millel mängitakse. Mõistlikuks võib osutuda mängu mängimine kordamööda ehk on neid, kes jälgivad, et teekond oleks turvaline ja hoiataks, kui tekib teele ohtlikke elemente.
Pokemon on kohas, kuhu minna ei tohi – Siis sinna kohta mängima ei minda. Mängu loojad ei ole Eestis kunagi käinud ja nad ei tea, kus on ohtlik või kus on ebasobilik mängu mängida. Meie inimestena peame olema mängust targemad. Lapsele tuleks selgitada ootust, et tark mängija vaatab ringi ja teab, kus ta viibib ning kuidas sealt koju saab tulla. Tark mängija ei sega teisi ja on lugupidav ümbruse suhtes. Ükski mäng ei ole väärt riielda saamist või kellegi aeda sissemurdmise eest politseisse sattumist.
keegi pakub mängimisel abi – Tuleb mõelda, miks ta seda teeb. Abi mängus saame pigem vanadelt tuttavatelt ja sõpradelt. Kui abi pakkuja on võõras, siis ei saa kindel olla tema heades kavatsustes ning tark mängija jätaks mängu pooleli ja läheks „abipakkuja“ juurest ära.
telefonil saab aku tühjaks – Kaasas võib kanda laadijat või lisa-akut, et oleks võimalik minna kuhugi, kus saab telefoni laadida. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb pidevalt jälgida, kui täis on aku ning kui see hakkab tühjaks saama, siis suunduda kodu poole.
avastad ennast võõras kohas – Laps võiks Google Maps kaardilt läbi GPS rakenduse vaadata, kus tänaval ta on ning kuidas koju saada, kui vaja, siis tuleks helistada emale või isale, kes saavad lapse koju juhendada või ta koju tuua.
juhtub õnnetus – Helistada vanematele, hädaabinumber on 112.
ostsin mängus asju, milleks luba ei ole küsinud – Lapsega tuleks ennetavalt rääkida rahast ning selle väärtusest, eriti sellest, et mänguraha on ka pärisraha. Lapsega võiks arutada, et kas neid mängu eesmärke ei saaks kuidagi teisiti, ilma raha kulutamata, saavutada. Näiteks kui teie piirkonnas ei ole Pokemone ja ta soovib osta „lure“ ehk meelitajaid, siis äkki on võimalik perega sõita piirkonda, kus on enam Pokemone. Teie saate olla näiteks Tallinnas Vabaduse väljakul kohvikus, kui laps platsil teie nägemisulatuses oma olendeid taga ajab.
teiste lastega on suhted sassis – Sellisel juhul tuleks laps ära kuulata, selgitada välja, mis täpselt on toimunud ning pakkuda lahendus. Mõistlikud lahendused on need, mis ei katkesta sõprussidemeid, vaid aitavad lastel koos edasi mängida ja arendada sõprust nii virtuaalses mängumaailmas kui ka päriselus. Pokemon Go on tänane hullus, aasta pärast on juba teised mängud, seega sõprus peaks kõik need mängud üle elama.