Politseiniku veebivaatlused

08.02.2024

Autor: Maarja Punak

Chat-GPT on tulnud, et siia jääda. Segadusse võib see ajada vaid vanavanemaid, kes peavad kummaliseks lugusid, kuidas lapselapsed on leidnud arvutis endale vestluskaaslaseks kellegi, keda tegelikult ei ole olemas. Varsti ei pane taoline suhtlus enam kedagi imestama. Kui seda veel veidi treenida, muutub chat-GPT nii vaimse tervise kui ka seadusalaste küsimuste osas juhiste kiirkataloogiks, kuid on paar valdkonda, kus see siiski jääb päris spetsialistile alla.

Esiteks, abi küsida on keeruline. Vaimse tervise spetsialistid on need, kes oskavad küsida õigeid küsimusi ja juhendada noort nii, et lõpuks jõutakse tõelise mureni. Laps ei pruugi ise taibata, et tema pidev kõhuvalu või hirm pimeduse ees on seotud hoopis kodus vägivallatseva isaga. Lasteabi telefoni 116111 ja veebichat on jätkuvalt täiesti asendamatud.

Teiseks on chat-GPT lugude vahendaja ja väljamõtleja, kuid see ei suuda kanda edasi politseiniku kogemust, kes päriselt oli juures, lahendas juhtunut, lohutas ohvreid ega seda, mida tema sellest kõigest kaasa võttis. Nii ennetuse kui julgustusena on selliste lugude rääkimine vajalik. Veebipolitseinikud suudaksid seda rolli kindlasti kanda, sest pole ühtki teist politseinikku, kelle tööpõld oleks laiem. Eelmisel aastal saadeti neile 11 733 teadet, küsimust, murekirja. Nad on riivamisi puutunud kokku kõikide politseitöö valdkondadega ning oskavad anda nõu lihtsas emakeeles, vajadusel ka vene keeles. Igal jaoskonnal on oma veebipolitseinik ning on hea, kui noored koolis teavad, kelle poole nemad enda muredega saavad pöörduda. Eelmine aasta näitas, et veebipolitseinikud ei aita lahendada juhtumeid vaid kirjadele vastates, vahel minnakse ka kooli kohapeale, et asjades paremat selgust saada. Seega on oluline, et noore mure jõuab just lähima veebipolitseinikuni. Temal on kõige parem ülevaade ka teistest selle piirkonna ametiasutustest, kust on võimalik abi saada.

Veebipolitseinike töö ei saa kunagi otsa ja kirjade arv vaid kasvab, mis näitab, et neid usaldatakse. See omakorda aga tähendab, et igasugusteks koolikülastusteks on vähem aega kui kunagi varem. Tuleb hakata leidlikumalt politseinikke kaasama. Miks mitte läbi veebikohtumiste? Kui klassijuhataja tunnis arutatakse mõnda teemat, kus noored sooviksid küsida veebipolitseinikult küsimusi, siis selle eelnevalt kokku leppides ei ole 15-20minuti leidmine keeruline. Selline lahendus on mind ennast säästnud mitmetest autosõidutundidest.

Veebipolitseinikel on lähiajal valmistamas videomaterjali, mida saaks tundides kasutada. Kui on kindel teema, milles kool vajaks politseinike selgitust, tasub sellest enda piirkonna veebipolitseinikule teada anda, sest tõenäoliselt ei ole see vaid ühe piirkonna mure ja seda videos või otse-eetris käsitledes ollakse abiks ka kõikidele teistele. NB: täiskasvanutele oluliste sõnumite edastamise tarvis on veebipolitseinike häält kuulda raadios RingFM. Juba toimunud saadetes räägiti ennekõike erinevatest petuskeemidest, sest 8.3 miljonit, mille kelmid endale taskusse panid, võiks sel aastal meie inimestele siiski alles jääda.

Me teame, et noorte seas on Snapchat ja TikTok kõige populaarsemad kanalid. Neist esimeses on veebipolitseinikel konto olemas ning seda kasutatakse usinalt. Ja kuigi politseinikud ei ole ise TikTokis, sest meil ei ole lubatud seda rakendust oma töötelefonides kasutada, siis see ei tähenda, et meid ei saa kaasata mõnda kihvti projekti. Minust on politseivormis mitu klippi levimas seoses erinevate üritusega, milles olen politseinikuna osalenud. Muidugi, populaarsed on ka videod, kus politseinikke üritatakse näidata halvas valguses, seda eriti olukordades, kus politsei peatab sõiduki või reageerib väljakutsele. Taolistest videotest palun teavitage veebipolitseinikke. Me küll seal video all ei kommenteeri, kuid saame arutelu juhtunust viia enda sotsiaalmeedia kontodele ja vajadusel ka videotegijatega suhelda.

Aasta 2023 kokkuvõttena saan ma sotsiaalmeedias olevaid noori kiita, sest üha rohkem teavitatakse häirekeskust just praegu sotsiaalmeedias toimuvatest süütegudest. Meenuvad mitmed lähisuhtevägivalla juhtumid, kus politsei sai sekkuda just tänu hoolivale teatajale sotsiaalmeediast, kes küll enamasti videos olevaid inimesi ei tunne, kuid tabas õigel ajal ära, et kellegi elu, tervis on ohus. Me võime ju loota, et äkki keegi teine helistab 112 või kutsuvad naabrid lärmi tõttu politsei appi, kuid pigem tulgu neid teateid rohkem, kui see, et keegi ei reageeri. Abi kutsumiseks ei ole vaja inimest tunda ja teataja ei pea muretsema ka sellepärast, et kus Eesti punktis see vägivald täpselt toimub – häirekeskuses on inimesed, kes saavad selle ise kindlaks teha.

Kahjuks ei ole kuskile kadunud kiusamine, nii koolis kui veebis. Sõnad teevad haiget ning veelgi enam see, kui kellegi usaldust on kuritarvitatud. Üks keerulisemaid olukordi on aidata noort, kelle veebisuhtluses jagatud paljastavad pildid on muutunud kõikidele nähtavaks, sest inimene, keda ta kõige enam usaldas, on teda reetnud ja kasutab neid temale haigettegemiseks. On kurb lugeda täiskasvanute kommentaare, kes selle üle ilguvad, saamata aru, et mõtted ja tunded, mis on teismelise noore peas, ei lahene lihtsalt sellega, et pilt kustutatakse ja ta oma konto sulgeb. Vaimse tervise abi kiusamisjuhtumite lahendamisel võib olla kriitilise tähtsusega. Tunne huvi, kuidas kolleegil, sugulasel või sõbral läheb ja tuleta talle meelde, et psühholoog saab aidata nendesse tunnetesse ja mõtetesse selgust tuua.

Eelmine aasta oli meeldejääv, sest noortega vesteldes selgus, et osa neist elab üsna suure sõjaärevuse hirmuga, mida keegi pole nendega arutanud. Sellele omakorda lisas hoogu rämpskirjade laine, milles ähvardati pommiplahvatustega sadu Eesti koole, lasteaedasid ja muid asutusi. Kui loengus noor küsis, kas politsei saab kindlalt öelda, et sõda Eestisse ei tule, siis selle teema selgitamiseks tuli võtta aega. Sotsiaalmeedia on Ukrainas toimuva sõjaga seotud lugusid täis ning me tegelikult ei tea, kui paljud noored on sellest mõjutatud. Olen selgitanud, et sõjaohtu oskavad hinnata spetsialistid Kaitseväes ning meie partnerid NATOs ja praegu ohtu Eestile ei ole. Kui olukord muutub, siis noored peavad teadma, et riik hoolib oma inimestest ja teeb kõik, et vajalik info igaüheni jõuaks. Üheks võimaluseks on näiteks E-ALARMi kasutamine, mille abil saab saata sõnumeid kõikidesse telefonidesse, mis Eestis on sisse lülitatud ja see on peaaegu igaühel taskus olemas.

Mida praegune aasta toob? Me oleme liikumas uude ajastusse. Noored on hakanud kahtlema sotsiaalmeedias jagatavate uudiste tõelisuses. Näiteks meenub mulle video põlevast Eiffeli tornist ja kuidas noored seal kommenteerisid, et kas video ikka on päris ning jagati oma selleteemalisi veebiotsingute tulemusi. Suurepärane, sest lõpuks jõuti järeldusele, et see ikkagi pole päris video. Nüüd on lihtsalt vaja neid noori, kes on juba õppinud kahtlema, õpetada infot kontrollima. Meediapädevuste suurendamine võiks olla selle aasta suur märksõna. Näiteks Eesti Rahvusraamatukogu töötajad on sellesse kõvasti panustanud ning erinevaid õppematerjale on võimalik leida nende kodulehelt.